Hiiumaa reisipäevik

Rada viib Sääretirbile. (Foto erakogust)

Teine päev
Hommikul kell 8 oli meil hommikusöök. Sõime neljaviljaputru, pudrule võis panna neli erinevat moosi: porgandimoosi, porgandiastelpajumoosi, pohlamoosi, astelpajumoosi. Taluperenaine keedab ise moose. Anu-Maie moosid kannavad Hiiumaa Rohelist märki, kuna need on eestimaised loodustooted. Pakuti veel vorstivõileiba ja joogiks oli mahl ning kohv. Pärast hommikusööki jutustas perenaine Anu-Maie meile Pihla talust. Pihla turismitalu asub Hiiumaal Kõpu tuletorniga ehitud poolsaare keskosas ja on väga pika ajalooga. Perenaise vanaisa oli juba 19. sajandil Hiiumaa kuulus laevaehitaja ja -omanik. Siis ostis ta mõisalt maa ja rajas siia oma kodutalu. Siin elab juba neljas põlvkond.
Pihla talu maadel asuvad esimesest aastatuhandest pärit kivikalmed, rauaajast pärit muinaspõllud ja 1761. aastal ehitatud tuulik (tuulik töötab siiani). Taluõuelt on näha Kõpu tuletorni.
Jätsime Pihla taluga nägemiseni ja sõitsime Kassari saare suunas. Kassari on suuruselt viies saar Eestis. Esimese peatuse tegime Orjakul, kus läksime linnuvaatlustorni. Seal erilist midagi ei olnud, ilm oli ka juba tuuline. Lugesime infotahvlilt, et siin pesitseb eri liiki linde, keda saab ka binokliga jälgida.
Edasi oli plaan minna jalgsi Sääretirbile. Bussi jätsime parkimisplatsile ja alustasime teekonda Sääretirbi suunas. Rada kulges kadakate vahel. Lõpuks paistiski kiviklibune rada ja see oligi Sääretirp. Sääretirp on 3 km pikkune. Mõned julgemad tegid oma jalad ka märjaks, pole ime, et varsti on nohu-köha käes.
Järgmisena külastasime Vaemla villavabrikut. 19.sajandil ehitati paekivist hoone heinaküüniks. Selles majas on olnud külapood, jahuveski ja hiljem nõukogude ajal oli siin villavabrik. Majas on vanad masinad ja perekond Valdma tegi 1990ndatel aastatel hoonele ja masinatele põhjaliku remondi. Vanad masinad on pärit Poolast. Meile näidati, kuidas lambavill kraasitakse masinaga, kahjuks läks see masin just meie juuresolekul katki ( elektrilühis tekkis). Edasi vaatasime, kuidas saadakse heie. Heidest korrutatakse lõng. Lõngu ei värvita ( valge, hall, pruun, must). Hiidlane niidab villa ja toob selle Vaemla villavabrikusse. Siin saab villast lõng, millest tehakse kampsuneid, kindaid , mütse ...
Kuna meil oli palju aega, siis tegime pikema peatuse Suuremõisas. Siin on Suuremõisa loss, kus praegu on kaks kooli: Suuremõisa Põllumajandustehnikum ja Suuremõisa Põhikool. Lossi ümbruses on park ja kõrvalhooned, osa neist oli varemeis.
Läksime parki, kus oli suur kiik, erinevad turnimisredelid ja kaugemal paistis infotahvel, kust algas loodusõpperada.
Istusime murule ja alustasime "maffiamängu". Meie, õpetajad, soovisime ka mängus osaleda, et aru saada mängu mõttest. Kert leidis lähedalasuva poe ja sinna tormati head-paremat ostma.
Suuremõisast sõitsime Heltermaa sadamasse. Heltermaa hotellis ootas meid tellitud lõunasöök: kartulid, kotletid, porgandisalat ja jäätisekokteil. Prae kõrvale jõime jõhvikamorssi. Kõht sai täis ja meel oli ka parem.
Nüüd oli aeg praamile sõita. Õpetaja Marika organiseeris väikese ekskursiooni kapteniruumi. Saime näha, kuidas praam sõidab. Ruumis oli igasuguseid masinaid ja arvuteid. Laevatekil oli tugev tuul ja enamuse ajast veetsime sees.
Rohuküla sadamast sõitsime Haapsallu, et jalutada Haapsalu Piiskopilinnuses. Linnuse ajaloost viiplesid 10.klassi tüdrukud Mailis, Kätlin ja Jekaterina. Enne seda saime infot Haapsalu linna kohta. Haapsalu linnast viiplesid Krister, Gert, Martin ja Fredi.
Tagasiteel Tallinnasse tänasime bussijuhti ja õpetaja Marikat, ilma temata ei oleks me saanud nii kaugele sõita soodsalt. Eelkutseõppe projektist jäi raha üle ja see raha võimaldas meil tellida bussi sõiduks.
Hiiumaale sai ring peale tehtud ja see oli muljetavaldav reis, millega jäädi rahule.